| Autor: | Sirli Päike |
| Pealkiri: | Üldhariduskoolide õpetajate reaktsioonid perevägivalla ilmingutele koolis |
| Juhendaja: | Lembit Õunapuu |
| Õppekava: | Huvijuht-loovtegevuse õpetaja |
| Osakond: | Kultuurharidus |
| Lühiülevaade: |
Perevägivald, sageli lähisuhtevägivallaks või koduvägivallaks nimetatud nähtus, on keeruline, raskesti märgatav, määratletav ja mõõdetav fenomen. See leiab aset inimeste eraelus ning lähedaste inimeste vahel, mistõttu on sellele ligipääs ja uurimine küllaltki raske. Avalikult on koduvägivalla probleemi käsitletud ja päevavalgele tõstetud Eesti iseseisvumisest alates. 1992. aastal vastu võetud Eesti Vabariigi lastekaitse seaduse kohaselt, kui saab teatavaks kaitset ja abi vajava lapse olemasolu, on iga kodaniku kohus teatada sellest sotsiaaltalitusele, politseile või mõnele teisele abiandvale organile.
Lastekaitse seadusest tulenevalt on ka õpetaja kohustus teatada koduvägivalla all kannatavast lapsest vastavatele ametnikele või instantsidele. Eelnevast tulenevalt püstitati lõputöös uurimisprobleem: kuidas õpetaja oma igapäevatöös reageerib perevägivalla ilmingutele koolis. Lõputöö eesmärgiks oli välja selgitada perevägivalla peamised tunnusjooned ja viisid ning võimalused traumeeritud lapse toetamiseks ning perevägivalla probleemi lahendamisele kaasaitamiseks õpetaja vaatenurgast vaadatuna. Andmete kogumiseks rakendati originaalküsimustikku, mis töötati välja allikate uurimisel loodud perevägivalla teoreetilise mudeli põhjal. Uurimus viidi läbi 2013. aasta maikuus. Kokku vastas küsimustikule 86 õpetajat. Uurimustulemustest selgus, et uuritava valimi õpetajate reageeringut perevägivalla probleemile iseloomustab üldine tendents – kui mingi tunnus on nimetatud ette perevägivalla tunnuseks, siis õpetaja kaldub seda pidama vägivalla tunnuseks. Teiseks iseloomustab reaktsioone üldine positiivne valmisolek kaasa aidata probleemi lahendamisele, otsida abi ja end täiendada perevägivalla probleemi lahendamise küsimuses. Samuti hindasid õpetajad etteantud metoodilisi nõuandeid koolis igati rakendatavateks. Uurimistöö käigus selgus ka, et pole võimalik välja tuua „puhtaid“ perevägivallale viitavaid tunnuseid, küll aga on võimalik edasiste uuringute käigus välja sõeluda sellised tunnused, mida enamus õpetajaid tõlgendavad võimalikult ühtmoodi. Uurimistulemused on rakendatavad õpetajakoolituses, kus neid valmistatakse ette märkama perevägivalla all kannatavat õpilast ja neid toetama. Sirli Päike lõputöö autor TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia |
| Kirje ESTER'is: | Link |
| Täistekst DSpace’is: | Link |